Võõr- ja/või teise keele (FL/SL) õpetamise valdkonnas mõjutab valdav õpetamismeetod tugevalt kommunikatiivset lähenemist ja aktiivset õppimist, mida on kirjeldatud ja toetatud Euroopa keeleõppe raamdokumendis (2000, 2022). Keeleõppe ja -õpetamise üks peamisi väljakutseid, nagu paljud teadlased on tunnistanud, seisneb keeleõppe ja keelekasutuse vahelise lõhe ületamises, akadeemiliste ülesannete ja keele autentse sotsiaalse kasutamise vahel; teisisõnu, SL/FL hariduses on lõhe akadeemilise keskkonna ja reaalse elu väljakutsete vahel. Viimase nelja aastakümne jooksul on keskendutud konteksti-, õpetaja- ja grupispetsiifilistelt motivatsioonikomponentidelt (Gardner & Tremblay, 1994) enam õpilasekesksele lähenemisele, nagu soov suhelda FL/SL keeles (Dörnyei, 2023), enesereguleeritud keeleõpe (Oxford, 2016) või kaasamine keelteõppesse (Svalberg, 2018). Viimased uurimused on keskendunud sellele, kuidas keeli õpitakse (Mitchell et al., 2019), kuidas õpilased osalevad oma õppimises klassiruumis ja väljaspool seda (Sulis, 2023) ning millised konteksti- ja isikupõhised tegurid FL/SL õppijate seas on seotud nende keele arendamisega tehnoloogiaga rikastatud klassiruumides (Carhill-Poza & Chen, 2020). Seega on toimunud kontseptuaalne nihe motivatsioonilt kaasatusele.

Definitsioon
Kaasatus on keeruline mõiste. Kaasatus eeldab isikut (agent), objekti (X is engaged with) ja tegevust (action), põhineb eesmärgil, sõltub kontekstist ja ajastust, on dünaamiline (Appleton et al., 2008; Reschly&Christenson, 2012; Hiver  et al 2023)

Antud projektis toetusime kognitiivse kaasatuse IKAP raamistikule (Chi&Wylie, 2014; Chi et al. 2019), mis võimaldab kategoriseerida õpitegevusi nelja kategooriasse passivne, aktiivne, konstruktiivne ja interaktiivne kaasamisviis. Mõned näited on välja toodud allpool asuvas tabelis. Seda võib vajadusel edasi arendada.

Chi&Wylie( 2014) tõlgitud artikklist võib lugeda rohkem, kuidas selline jaotus tekib.

Õpilase kognitiivne kaasatus võõrkeele tunnis IKAPi raamistik (arendatud Chi&Wylie 2014 IKAPi põhjal)